Kuu aega Hastingsis

Esmamuljed Hastingsist ja üldse Inglismaast olid väga vihmased ja niisked, kuid tänu perekonna soojale vastuvõtule ununes see kiiresti. Koolist elasin ma umbes 15 minuti tee kaugusel ja seetõttu oli kõige lihtsam sinna minna jala. Kooli direktor ja kõik õpetajad suhtusid õpilastesse kui omasugustesse ja tänu sellele läks kohanemine kiiresti. Tunnid algasid meil iga päev kell 9:30, kell 12:45 hakkas lõuna, mida sai süüa kooli õpilasklubis, kuid ümbruses oli ka palju kohvikuid ja muid söömiskohti, kust igaüks endale midagi sobivat leida võis. Peale tunniajast lõunat jätkusid tunnid neil, kes olid intensiivkursusel. Peaaegu igaks õhtuks oli kooli huvijuhil mingi tegevus plaanitud – sai vaadata erinevaid filme, lähedalasuvas spordiklubis võrkpalli mängida või inglise ja šoti rahvatantse tantsida. Lisaks sellele korraldati ka igal laupäeval ekskursioone lähiümbruse linnadesse. Koolis olid esindatud kõikvõimalikud rahvused – jaapanlased, brasiillased, araablased, poolakad jne., kuid hoolimata sellest said kõik omavahel väga hästi läbi. Samuti ei häirinud kedagi kohati väga suurena tundunud vanusevahe. Lisaks paremale keeleoskusele ja unustamatule kogemusele leidsin ka palju väga häid sõpru kõikjalt maailmast.

Triin-Liis Härma