“Minuga juhtus nii, et jäin 2014. aasta kevade hakul oma senisest, üle 14 aasta kestnud tööst ilma. Esialgu otsustasin uudsest olukorrast maksimumi võtta, nautida tekkinud vaba aega ja värsket vanaema-seisust, maakodus nokitseda ja rahulikult järele mõelda, mida ma veel oma tööelus ette võtta tahaksin.

Töökuulutusi vaadates oli enam kui selge, et kõigepealt tuleb roostekord maha pühkida oma keeleoskuselt ehk ausalt öeldes, oskamatuselt. Praktiliselt kõigis kuulutustes, mis vähegi minu erialaga haakusid, oli teisel (vahel koguni esimesel) kohal nõue inglise keele hea või väga hea valdamise kohta. Minu viimane keeletund oli aga olnud ülikoolis enam kui kolm aastakümmet tagasi ja kuna armastan väga reisida, siis kuidagi ma igal pool – Islandist Hiinani – hakkama sain, aga see polnud muidugi tase, mida töökuulutustes nõuti. Nii olin sügiseks kindlalt otsustanud, et Töötukassa pakutavatest koolitustest soovin kõigepealt just inglise keelega taas korralikult tutvust sobitada.

Tänu minu väga toredale Töötukassa konsultandile Anu Kipparile, kes mind igati innustas, hakkasingi keeltekooli otsima. Muide, see on täitsa omaette töö: koole on palju, asukohad ja hinnad erinevad —no mille järgi valida? Kuna mul oli kasutada päris kopsakas riigipoolne (Töötukassa) koolitusraha, siis guugeldasin ja uurisin koolide-õpetajate taustu ja tagasisidet õppijailt. Augusti lõpus oli valikusse jäänud paar-kolm, aga ikka olin ummikus: üks nimekas keeltekool polnud kolme nädala jooksul minu järelepärimisele üldse vastanud, teisel oli minu jaoks väga halb asukoht ja kolmandal oli õppetöö liiga harva ja liiga hilja õhtul.

ILS-is aga laabus kõik kohe: tegin netis keeletesti ja kohe sain vastumeili, kus mul paluti vestlusele tulla, et määrata grupp, kellega koos septembris koolipinki nühkima hakata. Kuigi vestluseks sai minu jutuajamist koolijuhataja Philiga nimetada vaid suure fantaasia korral (sest mina sain suust vaid käibefraase ja ülejäänut püüdsin kehakeele ja grimassidega selgeks teha), oldi minu vastu tähelepanelikud ja abivalmid. Lisaks kaks korda nädalas õhtustele B1 grupitundidele (septembrist jõuludeni 60 tundi) sain lisaks 40 eratundi, kus keskendusime minu erialalaga (meedia) seotud teemadele ja terminitele.

Kui neli korda nädalas Roosikrantsi tänava vahet marsid, ja iga kord vähemalt poolteist tundi jutti pead inglise keeles rääkima-kuulama-mõtlema, hakkab visalt küll, aga siiski tasapisi isegi vanainimesele midagi külge. Seda enam, et tegemist on ikkagi päris kooliga, mis tähendab kodutöid ja puha. Märkasin, et püüdsin juba inglisekeelseid seriaale vaadata ilma subtiitreid lugemata, kuulasin kodus õpiku CD-lt hääldusharjutusi, tampisin püüdlikult uusi sõnu pähe.

Grupp (5 inimest) oli meil tore, õnneks oli teisigi minuealisi ja tase oli meil ka enam-vähem sarnane. Õpetaja Dan on elavaloomuline ja uudishimulik noor ameeriklane, kes meiega lustlikke keelemänge tegi ja igati julgustav oli. Püüdlikult arendasime vestlusi igapäevateemadel, söögist spordini ja majanduslangusest poliitikani. Kuna kahe grupitunni vahel „jutustasin“ mina veel kahe õpetajaga, austraallasest spordifänni Robertiga ja koolijuhi Philiga – siis sain varsti rääkimisjulguse kätte. Mis siis, et valesti, peaasi, et püüan end väljendada – lohutan ennast… Klassi viimaseks jään ma grammatikas ikkagi, õpetajate püüdlustele vaatamata. Suudan keskenduda vaid jutu sisule, niipea kui hakkan mõtlema, et kas tegevus, millest jutt, on juba lõpetatud ja kas ma tean, kes seda tegevust on teinud, on blokk peal ja ma suudan vaid suud maigutada nagu kala kuival…

Mulle kohutavalt meeldis ILS-is just see, et õpetajate emakeel on inglise keel, seega ei saa nad sulle appi tulla, kui sa mõnd sõna ei tea – nad ütlevad rahulikult, et katsu siis teisiti öelda. No ja siis sa katsud… Väga kosutav on 50+ vanuses oma aju hallollust liigutada, see kogemus oli mulle uudne ja püüdsin sellest igati maksimumi võtta. Õppisin ju sedakorda tõesti endale, mitte õpetajale.

Seda enam, et vahepeal oli mulle silma jäänud kuulutus, kus üks Läti kirjastus otsis loodavasse ajakirja töötajaid. Ime küll, aga mind kutsutigi oktoobri lõpus Riiga tööintervjuule. Elus kolmas tööintervjuu üldse ja see pidi olema inglise keeles! Appi, ma ei saa ju sellega hakkama! Kurtsin oma muret eratunnis ja kohe asusid nii Phil kui Rob mulle söakalt appi, kaks nädalat käis „kuiv trenn“, kus mängisime läbi intervjuud ja võimalikke vastusevariante erinevatele küsimustele. Bussiski kordasin veel hoolega õpetajate soovitatud fraase, mis justkui tõestaks minu sobivust sellele kohale.

Ja ma saingi selle töö! Toimetan uut ajakirja Mida Arstid Sulle Ei Räägi, mis on Inglise litsentsiajakirja What Doctors Don’t Tell You tõlkevariant. Samanimeline ajakiri ilmub ka Lätis ja Leedus. Uute töökaaslastega suhtlen inglise ja vene keeles – minu õnneks on lätlaste jaoks inglise keel ju samuti võõrkeel ja nii me siis vastastikku tönkame, aga aru me üksteisest saame. Igapäevane inglisekeelne meilivahetus hoiab vormis, lisaks palusin omale saata iga ajakirjanumbri inglisekeelsed originaaltekstid, et tõlgetes ettetulevaid küsimusi kontrollida. Kord kuus Riias käies suudan kirjastuse peatoimetajaga speakida sisust ja kaanekirjadest, kujundajaga poolitusvigadest ja kirjašriftidest, tootmis- ja reklaamiosakonnas Eesti meediaturu olukorrast.

Veel pool aastat tagasi ei oleks ma uskunud, et julgen sellist sammu astuda. Tänu ILS-i õpetajate tohutule optimismile vanainimese suhtes ja väga toetavale õhkkonnale läks minu keeleõpe täpselt õigel ajal täpselt õigesse kohta. Aitäh!”

Helle Raidla